Üks aasta alustamisest möödas – palju on ettevõtte alustamine mulle maksma läinud?

Täpselt eelmine aasta samal ajal mul polnud õrna aimugi, mis sellest kõigest sünnib. Mõtlesin, et hakkan vaikselt enda asja ajama ja vaatan, mis sellest kõigest välja tuleb. Alustada on alati keeruline – see on pikk protsess ja see nõuab väga palju uute oskuste juurdeõppimist. Selleks, et ettevõte saaks kasvada tuleb panustada ka enda arengusse. Ettevõtlus hõlmab nii palju erinevaid aspekte – toote arendus, disain, turundus, müük, raamatupidamine, kuid ka vaimseid aspekte, milleks on kannatlikkus, aja planeerimine, riskide võtmine, oma vigadest õppimine, endasse usu säilitamine jne. Ma tunnen, et ma olen loonud endale keskkonna, mis aitab mul isiklikus plaanis edasi areneda ning teha kõiki oma järgnevaid käike efektiivsemalt. See aasta on olnud minu jaoks isiklikus plaanis kasulik ning see kõik mulle ettevõtluse juures huvi pakubki.

Kui ma peaksin mõtlema nüüd ajas edasi ja kaugel ma olen järgmine aasta, siis samad sõnad – mul pole õrna aimugi. Arvatavasti komplekteerin sama toodet :D.  Ei tegelt ma loodan, et nii hull päris pole. Minu jaoks on prioriteet nr.1 selle toote valmimine. Tahan ise ka väga näha seda lõpptulemust, mille kallal on tööd tehtud. Pakendid on käes, üht võib küll öelda, et ruumist puudu ei tule. Need pakendid said natuke kõrgemad kui vaja oleks läinud, kuid pole hullu, ma arvan kui asjad sees, siis seda eriti tähele ei pane. Kuigi teiste lauamängudega võrreldes on see pakend päris massiivne :D. Samas contenti on ka mängus omajagu ning kõik need tegevused on väga erineva stiiliga. Ma sain hiljuti kätte enda tellitud liimipüstoli ja vahapulgad. Kuna esimene tegevus on 3-osaline mõistatus, siis tuli huvitav idee ümbrikud liimi asemel kinni vahatada.

Ma katsetasin kodus paari erineva värviga, kuid minu arust on päris hea idee. Kui liimi kasutamisel on oht, et see võib natuke ümbriku ära lõhkuda, siis vaha puhul seda ei tohiks juhtuda. Liimipüstol töötab kenasti, tuleb ainult vahapulki juurde tellida. See toode sisaldab väikseid detaile, mida tuleb käsitsi teha ning ümbrikute vahatamine on üks neist. Lisaks, kuna mõistatusel tuleb igal lukul seadistada õige kood, siis ka see võtab aega. Inimestele meeldib, kui asjaga on viitsitud veidi vaeva näha täpselt nagu kingituste puhulgi. Kingitus ei pea olema kallis, poest ostetud, tuntud bränd midaiganes. Tähtis on see, mida keegi on selle valmimisse panustanud ning kui palju aega pühendanud. Inimesed väärtustavad rohkem positiivseid emotsioone kui lihtsalt materiaalseid esemeid. Kuigi minu toode ja bränd on ülesehitatud ärilistel eesmärkidel, siis tegelikkuses ma olen selle toote kallal nii tööd teinud nagu ma tahaksin ise teha väga ägeda kingituse kellegile tähtsale. See toode sobib väga hästi kingituseks – jõulud, sünnipäev, valentinipäev, aastapäev, niisama tavaline teisipäev – vahet pole. See toode sobib igaks tähtpäevaks ja on kindlasti täis üllatusi! 🙂

Eelmine nädal ma tegin oma postituse selle mängu kohta ka oma isiklikule Facebooki kontole. Tundus õige aeg olevat. Paljude jaoks tuli see postitus kindlasti üllatusena, kuna ma ei ole sellest väga avalikult rääkinud, pigem üksi vaikselt tegutsenud. Siiski ma poleks seda kõike üksi suutnud ilma super ägeda disainerita, kes on mind selle toote valmimisel äärmiselt palju aidanud. Selleks inimeseks on Kätlin Muuga. Ma kirjutasin talle eelmise aasta novembris – ta on selle ajaga teinud mulle logo uuenduskuuri, pakendi disaini ja praktiliselt kogu selle toote sisu oma disainiga paremaks muutnud. Ta aitab mõelda, annab ideid, tunneb valdkonda ning teeb oma tööd hästi ja efektiivselt. Vahepeal olen mõelnud kui lihtsaks võib üks disainer minu elu teha. Need disainid, mida tema teeb mõne tunniga, mina teeksin nädalaid ning siis ka ei suudaks samal tasemel neid teha. Ma võidan sellega tohutult aega ning see omakorda annab mulle võimaluse keskenduda teistele asjadele. Nagu ma alguses rääkisin, minu kokkupuude disainiga on väga minimalistlik, ma tegin küll enda tootest esmased disainid, kuid ta on oluliselt tõstnud selle toote kvaliteeti. Kui keegi soovib head disainerit, siis mina soovitan.

Photoshopiga ma tulen toime, kuid Illustratorit ma ei ole siiamaani endale veel selgeks teinud. Ma peaksin, ma olen mõelnud selle peale, vähemalt algteadmised. Mitte selle jaoks, et ise disaine hakata tegema, vaid teha kergemaid muudatusi ja parandusi ise. Hea oleks kui leiaks kellegi, kes oleks nõus paar eratundi andma, siis saaks konkreetselt keskenduda seal programmis nendele asjadele, mida mul oleks vaja. Alati on võimalik õppida ka iseseisvalt Youtube kaudu, kuid kui ma saan kellegiga koos paar tundi asjad läbi teha, siis mul jäävad asjad paremini meelde. Muidu mulle meeldib kui mul on vähemalt algteadmised igas ettevõtlusega seotud valdkonnas. Selle blogi ma ehitasin ka ise ning arvatavasti ehitan ka www.seiklusdeit.ee lehekülje. Minu plaan on teha algul veebileht ise nii hästi kui võimalik ning hiljem siis lasta arendada kellegil teisel. Mina kui alustav ettevõtja pean siiski jälgima eelarvet, et suudaks ilusti ära majandada ja mitte teha kulutusi, mida otseselt hetkel vaja ei ole. Ehitan algul ise veebilehe – vaatan, mis sellest välja tuleb ja siis mõtleb edasi.

Kui rääkida veidikene rahast, siis hetkel on kulutused kokku olnud üle 5000 euro. Ettevõtte alustamiseks ma võtsin 4000 eurot laenu ning ülejäänud summa panustanud oma töötasust. Ütleme nii, et kui ma maksan ära kõik maksud + arvestame toidu ja kütuse lisaks, siis mul jääb palgast alles u 25-30% vaba raha. See on raha, mida ma võin säästa, osta endale uusi asju, käia reisimas, käia väljas, investeerida – minu enda valik. Suur osa sellest vabast rahast kulub mul ettevõtte arenguks. Ma lükkan väga paljude asjade endale lubamist ja ostmist edasi, et mul oleks võimalik panustada sellesse ettevõttesse. Minu jaoks on see investeering enda tulevikku. Ma võin ju 100 eurot iga kuu kõrvale panna, aga siis ikka mõtled, et no see liimipüstol oleks vaja tellida, vahapulgad, ümbrikud, lukud, pastakad, disaini kulud, trükikoja kulud ja nii ta läheb. Teatud suuremaid kulutusi ma planeerin ette, kuid väiksemad kulutused teen siis, kui mul vaja.

Kõige suurem kulutus on mul siiamaani olnud pakendite tellimus. 1000 pakendit läks mulle maksma ligi 3000 eurot. Siiski nädal aega hiljem, kui ma olin oma pakendid kätte saanud, saadeti mulle meilile lisaarve, kus minu käest nõuti veel 100 eurot. Pakendite arve tasusin ma juba märtsis ning arvel ei kajastunud midagi, et ma peaksin veel hiljem juurde maksma. Arve saatis mulle isik, kellega ma polnud kordagi kogu selle protsessi vältel suhelnud, arvatavasti raamatupidaja. Kuigi ma tellisin 1000 pakendit, siis nemad olid tootnud 1050 ning ma pidin nüüd lisapakendid kinni maksma. Ma ütlen ausalt, minu jaoks tundus see veidi kahtlane. Muidugi ma oleks võinud lihtsalt ära maksta ning asi oleks lahendatud, kuid see ei tundunud väga õige. Kuna ma ei teadnud, kuidas oleks õige käituda, siis mul oli üks tuttav, kes on ettevõtlusega rohkem kokku puutunud ning ma küsisin tema käest nõu. Ta ütles mulle samuti, et see pole päris okei ning tarnija ülesanne on tellimust korrektselt täita ning neil pole õigus minult midagi lisaks nõuda. Kui tarnija soovib, siis neil on õigus kohale tulla, pakendid üle lugeda ning ülejäänud 50 minema viia. Kirjutasin neile kirja vastu ning siis mulle vastati nii.

Teile edastatud hinnapakkumises oli välja toodud, et tootmistolerants on +/- 10%.

50 kasti on antud juhul 5%. Ettemaksu arve oli koostatud enne pakendite tootmisse laskmist. Seda ei olnud võimalik täpse koguse peale teha, kuna täpne kogus selgub alles peale tootmist. Tootmises on tavapärane, et täpselt tüki pealt toota ei ole lihtsalt võimalik ning määratakse koguse lubatav kõikumise ulatus. Ka tooraine tarnijatel oma tootmistolerantsid ja meile laekuvad materjalikogused ei ole ka tüki pealt samad, nagu tellitud.

Okeiii. Otsisin kõik pakkumised ja arved üles ning vaatasin põhjalikult läbi. Selline lause oli tõesti pakkumises, mille ma olin võtnud jaanuaris. Ma ise mõtlesin, et kas ma oleks pidanud sellest ise täpselt aru saama või kas nii tehaksegi? Pakkumise põhjal ma vaatasin ainult pakendite tüki- ja lõpphinda. Pakkumises oli täpselt sama summa, mis kajastus ka arvel. Ma täpselt ei saanudki aru, kas see on nüüd minu viga, et ma ei olnud piisavalt tähelepanelik ja õppetund mulle või tarnija viga, kuna tarnija peaks veenduma, et klient saab aru, mille eest ta maksab ning mis kulud võivad tootmisega kaasneda – või siis veidi mõlema? Ma kirjutasin uuesti samale tuttavale, kes natuke seda asja mõtles ning siis kirjutas mulle kirja valmis, mida ma neile edastaksin. Kiri nägi välja selline:

Tere,

Arusaadav. Päris maailmas ei ole ilma lepinguta või selgelt väljendatud kokkuleppeta tehtud tellimustes igapäevane praktika küsida rohkem kui planeeritud. Huvi mõistes küsisin ka konkurentidelt, kas ja kuidas nad seda praktikas rakendavad ning vastuseks sain ikka seda, et Isegi kui selle põhjal arveid esitatakse, tehakse neid ühes arves ning see summa on tihti “marginaalne” e. mõned eurod. Tahan uskuda, et klienti teavitatakse alati sellest, veendutakse, et klient saab aru, mille eest ta maksab ning millised on riskid. Mina ei olnud teadlik, et “tootmistolerants” ka arves kajastub. Kui oleksin siis ma vast ka sellel teemal sõna ei võtaks.

Ehk siis tõsine kommunikatsiooni “error”. Ma pole eelarves täna sellise kuluga arvestanud ega soovi õhust tulnud arvet tasuda. Ehkki te põhjendate oma kulu selgelt, ei paista see täna minu kui tellija mure olema, kuidas teie tootmisprotsessid teil toota võimaldavad. Olen siiski tellinud kindla koguse, tasunud vastavalt pakkumisele arve.

Ma usun, et ei pea oma seisukohta põhjalikumalt lahti kirjutama. Loodan, et mõistate olukorda ning pakute välja sobiva lahenduse mis mõlemale poolele vastu võetav on.

Järgmine kord oskan sellega arvestada ning ka tolerantsiga arvestada. Veel parem, esitage järgmine kord pakkumist koostades palun maksimaalne võimalik kulu ning tehke tasumine kas kahes osas või tasumine peale tootmist.

Parimat soovides

Peale seda kirja, vaikus. Möödunud on juba 2 nädalat ja ma ei ole mingit vastust saanud. Kui nad oleks mulle vastanud, et heaküll, teeme arve pooleks, siis ma oleks kompromissiga nõus olnud. Mina tegelikult tahtsin olukorrale lahendust leida. Ma mõtlesin korra, et ma kirjutan neile ise ja pakun lahendust, aga kuna mulle ei vastatud, siis ma seda ikka ei teinud. See tuttav ütles mulle veel ennist, et „dont waste more time than you need“. Selline see äri on ning aeg pole seda väärt. Ega ma ise ka ei oleks väga pikalt viitsinud seda teemat lahata ning ma arvan nemad samamoodi. Kokkuvõttes selline lugu. Mis teie arvate? Kas oleks pidanud kogu summa maksma või sai antud olukorras käitutud õigesti?