Sõbrapäev ja sotsiaalmeedia reklaam.
Peale jõululaata oli minu peamiseks prioriteediks leida endale sotsiaalmeedia haldur, kes suudaks tuua veidi rohkem stabiilsust Facebooki ja Instagrami postituste näol. Ma tegin selle teemaga algust juba eelmises postituses, kus ma rääkisin, et ma püüdsin seda inimest leida Tartu Ülikooli kaudu ja kirjutasin ka ühele tuttavale, kes õppis sotsiaalmeediat. Tartu Ülikooli poolt pole ma siiamaani mingit vastust saanud ja tunne on küll selline, et see pakkumine ei jõudnud kuhugi. Minu käest ei küsitud isegi kontaktandmeid, tõesti ei tea millisel kujul see pakkumine sinna infokirja jõudis, kui üldse jõudis. Igatahes Tartu Ülikooli peale ma kauaks lootma ei jäänud ning võtsin ühendust ühe tuttavaga, kes õppis Tallinna Majanduskoolis sotsiaalmeediat ning ta postitas minu poolt tehtud pakkumise oma kooli Fb gruppi.
Peale postituse tegemist tekkis 5 huvilist, kellele sai antud ülesanne, et milline oleks nende visioon, mis postitused nad teeksid Fb, mis Instagrami ning milline oleks nende kuuajane sotsiaalmeedia plaan. Kaks kandidaati ei vastanud mulle üldse, kolmas küll näitas huvi välja, kuid jättis ka ülesande täitmata. Ta küll kirjutas paar nädalat hiljem, et kas tal on mõtet veel mulle see plaan saata, kuid selleks ajaks oli mul valik juba tehtud. Neljas kandidaat andis mulle ilusti teada, et tal hetkel kooliga kiire, et ma annaksin talle tähtaja – okei arusaadav, tähtaeg pühapäev, kiri sai saadetud teisipäeval ehk peaaegu terve nädal oli aega. Lõpuks sain selle plaani alles järgmine kolmapäev. Ma saan aru, et kooliga võib olla kiire, kuid samas see tekitab ka minu jaoks küsimusi, et kui inimesel on kooliga kiire, et kas tal jätkub aega võtta juurde veel üks kohustus tegeleda minu sotsiaalmeediaga? Miski ju alati kannatab selle all – tema kool, minu sotsiaalmeedia – emba-kumba see ei ole hea variant.
Viies kandidaat (Mariel), kellele kirja saatsin, vastas mulle paari tunni jooksul ja ta kirjutas mulle väga ilusti lahti, milline on tema visioon, mida tema teeks jne – täpselt see, mida ma ootasin. Ma ei oodanud, et need kandidaadid saadaksid mulle ülidetailse sotsiaalmeedia kava, vaid ma tahtsin näha, milline on nende kandidaatide motiveeritus selle ülesande täitmisel ning lühidalt milline on nende endi nägemus. Kokkuvõttes oli Marieli vastus minu jaoks täiesti piisav ja kõige olulisem, et ta tegi seda õigeaegselt. No ei olnud raske valik, tõesti ei olnud, kontrast oli nii suur. Ma pean ise väga oluliseks tähtaegadest kinnipidamist – kui sa lubad midagi ja sulle on antud tähtaeg, siis tee see ära. Mida kauem nende asjadega venitada, seda kahjulikum see on. Aega tuleb osata planeerida ning kui see on oluline, siis inimene leiab aega.
Kuna Mariel on Tallinnast, siis ma sõitsin üks pühapäev Tallinna, et temaga kohtuda. Ma tundsin, et temaga kohtumine on vajalik ning oleks hea eelnevalt näost näkku kõik läbi rääkida. Mariel rääkis, et kui ma talle selle ülesande andsin, siis ta jättis kõik tegevused pooleli ja keskendus ainult selle ülesande täitmisele. Ma olin wow, päriselt. See on väga imetlusväärne ja nähes temas seda motivatsiooni, tahet, siis seda enam ma veendusin, et sel inimesel on potentsiaali antud ülesannetega hakkama saada. Isegi kui tal hetkel ei ole antud valdkonnas nii palju kogemusi, siis see on ka tema jaoks hea võimalus end arendada ja proovile panna ilma, et ma talle suuri nõudmisi peale seaks.
Mariel läbib kooli raames enda praktika minu juures ning ma olen ühtlasi ka tema juhendaja, kuid mind ennast paneb see vahel mõtlema, et kui hea juhendaja ma tema jaoks olen. Meil on hästi vabas stiilis suhtlus ja kirjutame üksteisega Facebookis, kuid vahepeal mulle tundub, et ta ootaks minult konkreetsemaid ülesandeid ja ma olen ka ise selle peale mõelnud, et kuidas Marieli võimalikult hästi rakendada, nii et me mõlemad saaksime sellest maksimaalselt kasu. Vb see on minu arengukoht ja ma ei ole veel täielikult harjunud sellega, et mul on inimene, keda mul on vaja juhtida ja suunata. Õnneks ta on iseloomult iseseisev, et kui ma talle mingeid konkreetseid ülesandeid ei anna, siis ta suudab ise midagi välja mõelda ja hoiab sotsiaalmeedia aktiivsena. Selline abi tema poolt teeb mul elu palju kergemaks ning võtab suure koorma õlgadelt. Ennist ma alati muretsesin sotsiaalmeedia pärast ja mõtlesin koguaeg, et peaks midagi postitama, kuid nüüd mul on tekkinud rohkem kindlust, et päris unarusse see enam ei jääks, kuna Mariel hoolitseb selle eest.
Kuna sõbrapäev oli lähenemas, siis oli kogu minu tähelepanu koondunud sellele. Jaanuaris broneerisin koha Sõbrapäeva laadale Mustamäe Keskuses ning tuli hakata jälle laadaks ettevalmistusi tegema. Kuna mul osa kaup oli otsa saanud, siis tuli juurde tellida ning loota, et kõik õigeks ajaks kohale jõuab. Tänu Jõululaadalt saadud tagasisidele viisin mõistatustes sisse mõningad muudatused, mistõttu tuli mul paljud ümbrikud uuesti komplekteerida ja vahatada. 25 mängu komplekteerisin üsna varakult kokku, kuid kuna Jõululaadal müüsin 36, siis tahtsin minna Tallinna ka suurema varuga. Üks asi, mis mul otsa lõppes, olid ettevõtte logoga pastakad, mida ma igale mängule kaasa lisasin. Ma tellisin need küll 3 nädalat enne laata, kuid kätte sain siiski päev enne laata, mistõttu viimane osa komplekteerimisest jäi viimasele päevale.
Selleks laadaks ettevalmistumine tundus kuidagi nii pingeline ja mul ei olnud üldse õiget tunnet sees. Ma üritasin korrata täpselt sama, mis Jõululaadal ehk võtta LHV-st terminal ning kutsuda Janelle appi. Terminali kohapealt ma olin väga kahe vahel, kuna kaubanduskeskustes üldiselt on ATM-id olemas ning teoreetiliselt seda vaja ei läheks, kuid siiski kindluse mõttes võtsin igaks juhuks. Mine tea, vb oleks mõni müük jäänud saamata ning terminali rendi hind oli kõigest 30 eurot, mis ei olnud väga kallis. Probleem oli jälle see, et keegi pidi sellele Tallinna järgi minema ning järjekordselt palusin oma sõbralt abi. Janellega ma rääkisin mitu nädalat ette ning ta oli huvitatud ja nõus minuga laadale tulema, kuid päev enne laata ta jäi haigeks, mistõttu mul oli kaks võimalust – leida talle kiiresti asendaja või minna laadale üksi. Ma proovisin leida kiiresti kedagi Janelle asemele ning ainuke variant oli Goworkabit. Ma panin Goworkabit töökuulutuse üles, kuid mul ei õnnestunud sealt selle ühe päevaga sobivat kandidaati leida, mistõttu läksin laadale üksi.
Selle laadaga tekkisidki sellised viimase päeva pinged – pastakad sain viimasel päeval kätte + komplekteerimine, auto peale laadimine, Janelle haigestumine, samal nädalal rihtis keegi mul auto ära ja lasi jalga – kõik kokku. Tunned veidi enda sisemuselt seda stressi kuhjumas, kuid alati üritad võtta asju rahulikult ja säilitada selget pead. Laada eest oli makstud, terminal oli renditud – laadale minek oli ühesõnaga kindel. Aa ja muidugi oli mul probleem sellega, et mul polnud lauda, mida laadale kaasa võtta. Jõululaadal ma rentisin laua, kuid nüüd tuli see mul endal muretseda ja ma käisin mitmeid kordi seda poodides otsimas. Söögi- ja kirjutuslauda ei hakka ju ostma, mistõttu tuli leida midagi muud sobivat. Ma rääkisin sel teemal ka oma vanematega ning nad leidsid ühe matkalaua, mis tundus, et ajab asja ära. Transportimise koha pealt oli väga hea ja mugav, jalad käivad alt ära ning autos palju ruumi ei võta. Kuigi see laud oli alguses liiga madal, mistõttu tuli ka jalad veidi pikemaks modifitseerida, kuid lõpuks sai see mure lahendatud.
Päev enne laata läksin õhtul kell 23 magama ja ärkasin hommikul kell 6. Laat kestis kaks päeva – laup ja pühap kella 11-19ni. Tallinnasse jõudes esimese asjana käisin sõbra juurest läbi, et terminal peale võtta ning seejärel sõitsin Mustamäe Keskusesse. Läksin kohale, nii minu koht on siin kullapoe seina vastas, okei. Panin rollupi üles, laua püsti, mängud vedasin käruga sisse „Ready and loaded“. Siis vaatan, aa jaa, toolid jäid Tartu, okei 8 tundi püsti, pole hullu. Ma ei teadnud üldse, mida sellelt laadalt oodata, kuid siiski lootsin mõned mängud maha müüa. Mul ei õnnestunud suur osa päevast mitte ainsatki mängu maha müüa. Esiteks oli seal väga vaikne ning palju oli selliseid inimesi, kes lihtsalt jalutasid mööda. Väga suur erinevus oli müüa Jõululaadal, kus paljud inimesed tulid kingitusi otsima ja nüüd siin Sõbrapäeva laadal, kus tegelikult oli see potentsiaal palju väiksem.
Ma rääkisin igale huvilisele, kes minu juures peatusid, aga väga tihti peatusid minu juures pensionärid ja lapsed, kes polnud päris õige sihtgrupp. Kuigi üks huvitav juhtum oli ühe 10.a poisiga. Ta oli koos isaga ning jäi minu leti ääres seda mängu vaatama ja uudistama. Läksid ära, pärast tulid koos isaga tagasi ja isa küsis, mida see mäng täpselt endas sisaldab ning kas see on sobilik ka kahel 10.a poisil omavahel mängida. Mis oli veidi naljakas, et kaks 10.a poissi mängivad Seiklusdeiti, kuid ja ma rääkisin, et pigem alates teismeeast. Selle jutu peale läksid nad minema, kuid tulid 10 min pärast uuesti tagasi. Isa küsis, et palju see mäng maksab – ütlesin 35 eurot. Isa mõtles ja ütles, et ei hakka ikka ostma seda mängu. See poiss ise oli samas mega huvitatud. Heaküll, läksid jälle ära ja mõtlesin, et enam nad tagasi ei tule, kuid eksisin. Tulid tagasi ja isa ütles, et heaküll ostame siis ikka ühe mängu kogu perele 😀 .Tundub, et see poiss käis oma isale nii palju peale, et lõpuks ei jäänud isal muud üle kui tulla lihtsalt ja see mäng ära osta. See oli päris hea, minu päeva esimene müük.
Peale seda õnnestus mul kahele noorpaarile mäng veel maha müüa, kuid 3 mängu terve päeva jooksul oli ilmselgelt vähe ning tundsin, kuidas see on veidi läbikukkunud laat. Samal ajal tuli mul 3 tellimust läbi veebilehe, et interneti teel müüsin täpselt sama palju kui laadal. Ma olin päris väsinud sellest päevast, kuid õnneks sain minna nüüd sõbra juurde ja ennast veidi vabaks lasta. Kuna mul on telefoni aku väga kiirelt tühjenev, siis päeva lõpuks oli mul alles 10%, kuid pidin gpsi kaudu sõitma Mustamäelt Lasnamäele. Ma teadsin aadressi, kuid ilma gpsita ma nende Lasnamäe majade vahel väga orienteeruda ei suutnud. Juhtus see, mida ma kartsin, poole tee peal sai aku tühjaks ning pidin kasutama vanakooli meetodit, et lähen küsin inimeste käest abi. Mul läks ligi tund aega kauem enne, kui ma õige maja üles leidsin ja see Lasnamäel orienteerumine oli ikka omaette seiklus.
Jõudsin sõbra juurde, kes oli murest murtud, et kuhu ma kadunud olin – nali, tegelt tal oli suva, kuid kuna me pidime koos poodi minema, siis tahtis teada küll, mis teema on. Kirjutas mulle Fb, kus ma olen – olin Lasnamäe kadunud asjade nimekirjas. Edasine õhtu oli juba chill. Ostsime poest mõned joogid, sõime kõhud täis ning läksime elutuppa Uno kaarte mängima. Peale minu oli veel sõber, tema tüdruk, toakaaslane + väike must koerake. Me olime neljakesi – 2 kutti, 2 tüdrukut. Siis üks tüdruk tegi suure vea, pani teleka käima ja telekast täpselt samal ajal tuli Kanal 12 pealt Juventuse mäng. Ma olin oh jaa, täpselt õige hetk, jäta muidugi see taustaks. Siis tuli, et tead Karl, unista edasi. Tuled võõrasse koju ja loodad jalgpalli näha, big dreams :D. Ma tegin ettepaneku panna asi hääletusele, mina ja minu sõber olime selle poolt, et see võib taustaks käia, kuid no, naiste võim :D. Veetsime toreda õhtu, mängisime Unot ning samal ajal tehti minu mängust Instagrami storysse postitus, mida jagasin ka enda storys ning jagaks nüüd ka siin.
Pühapäeval ma olin laadal ainult kella 15ni ja siis pakkisin asjad kokku ja sõitsin Tartu ära. Ma tundsin, et mul ei ole mõtet seal kauem olla, kuna müük oli väike. Lõppkokkuvõttes jäin kahjumisse, kuid samas kogemus ja õppetund. Sõbrapäevani oli jäänud veel nädal ning lasin Marielil kiiresti Fb ja Instagrami reklaamid peale panna, et info mängu kohta leviks rohkem. Ma olin enne laata nädal aega mängu juba Fb teel reklaaminud ning külastatus tõusis päris palju. Kogu sõbrapäeva raames müüsin läbi interneti üle 10 mängu. Kohati see number võib tunduda tagasihoidlik, kuid siiski mingi müük ja elu selle ettevõtte juures käib.
Enne sõbrapäeva sai korraldatud ka sõbrapäeva loos. Ma tegin loosi koostöös Kidshopiga, mida haldab üks minu tuttav ja kuna ta ostis minult jõulude paiku mängu, siis tekkis tal see mõte. Tänu loosile sain juurde üle 100 jälgija ja vahel ikka mõtled, et küll see algus võib olla konarlik. Püüad kasvatada jälgijaid, tuntust, populaarsust, müüki. Samal ajal on vaja pidevalt mõelda, kuidas müüki parandada, mida paremini teha, kas ettevõttel on piisavalt käivet, et seda hetkel lubada – kõik see võib tekitada pingeid, kuna pidevalt on vaja sellega tegelda, kuid kui vaadata seda kõike tervikuna, siis ettevõtlus on ülimalt rahuldust pakkuv tunne, mida ma ei ole varem tundnud. Ma võin pingutada ja näha vaeva ja tunda pinget enda õlul enamuse ajast, kuid siis ootamatult keegi saadab mulle positiivse tagasiside või postitab Instagrami mõned pildid ja see kõik on hoobilt pühitud ja ma lihtsalt tunnen ennast hästi ja rahulolevalt. Eks kindlasti on raske olla alustav ettevõtja, veeta nv laadal, kus väga midagi ei teeni ja lõppkokkuvõttes jääd veel kahjumisse, kuid alati püüad kõigest üle olla, tervikuna vaadates on kõik siiski väga hea :).
