Nr. 10 – Igalühel meil on midagi, mille poole püüelda.

Käes on september – suvi hakkab vaikselt selleks aastaks läbi saama ning kui veel on võimalik nautida viimaseid ilusaid suveilmasid, siis tunne on küll sees juba sügisene.  Suvi on kohati ikka kaval rebane, sest minu jaoks suvel produktiivne olla on palju raskem kui mistahes muul aastaajal. Selleks, et ma saaksin olla suvel produktiivne ma peaksin end täielikult sellest kodusest keskkonnast välja rebima ning valima endale hea konditsioneeriga koha, mis ei tekita tunnet nagu ma raiskaks neid väheseid suveilmasid, mis suvega kaasnevad. Õnneks ma leidsin endale ideaalse koha ja selleks on Tartu Ülikooli raamatukogu. Täna tulin siia oma blogi postitust kirjutama ning tore on näha kõiki neid usinaid õppureid, kes alustavad see aasta juba varakult, et mitte jätta midagi juhuse hooleks– good job guys.

Kui ma õppisin Pärnu kolledžis ettevõtlust, siis mulle endalegi meeldis eksamite ajal tulla raamatukokku õppima, et olla keskkonnas, kus puuduvad igast segavad faktorid. Kui mul oli vaja, et töö saaks tehtud, siis see tundus ideaalne koht. Siiamaani ma olen teinud kõike kodus, kuid hetkel tundub see hea keskkonna vaheldusena ning mõnda aega arvatavasti kasutan seda võimalust ära. Kodus on väga palju tähelepanu hajutavaid asju, mistõttu vahel ei pane tähelegi kui oled töö tegemise seisma jätnud ning oma mõtetesse vajunud. Seda juhtub tegelikult päris tihti, eriti raamatut lugedes kui loed ühe peatüki läbi ja siis jääd lihtsalt 15 minutiks mõttesse, kuna see peatükk pani mind teatud asjade üle mõtlema. Mulle meeldib raamatutes alati kõik tähtsamad kohad alla ka joonida ning analüüsida igat mõtet, mida ma raamatust leian. Sellest tulenevalt ma olen väga aeglane lugeja, kuid raamatukogu tõstab veidi tähelepanu ja keskendumisvõimet nii et suudan keskenduda paremini ilma, et mõte koguaeg uitama läheks. Ütlen ausalt, ettevõtte teemadega ma liikusin see suvi pigem rahulikult, kuid nüüd on sügis ning tuleb kärule lihtsalt uuesti hoog sisse lükata :).

Üks asi, mida ma raamatukogus olles enam ei tunne on stress igast eksamite ja kodutööde näol nagu ma tundsin ülikooli aegadel. Stress, et ma kukun aine läbi, ei saa ainest aru või stress lihtsalt sellest, et miks ma pean tegema nii palju kodutöid, mis mind ennast absoluutselt ei huvitanud. See stress on täielikult kadunud peale kooli lõppu ning mulle väga meeldib ennast arendada ja teadmisi omandada, kuid ma ei pea enam tegema mingeid ülesandeid, kuna mul on kohustus neid teha. Kõik, mida ma teen on vabatahtlik ning tuleb minust enesest ja see teeb õppimise tegelikult väga nauditavaks. Õppimine on elus väga oluline, kui teha seda õigetel eesmärkidel – õpid iseenda jaoks siiski. Samas koolis mõni aine oli nii stressi tekitav, et mõtlesin küll, et ma ei viitsi seda jama teha, kuid fain ma teen selle ära, kuna mul vaja ainest läbi saada. Teatud hetked, mil ma tundsin, et ma ei õpi enda jaoks, vaid lihtsalt selleks, et õppejõud käsib. Kui mul on kohustus teha midagi, mida ma ei pea enda jaoks oluliseks, siis automaatselt see tekitab minus veidi vastumeelsust – kõik mida ma teen peab tulema minust enesest.

Koolilõpp võib tähendada, et inimene on väga töökas, distsiplineeritud ja pühendunud, et ta suutis selle kadalipu läbida, kuid jällegi ülikoolid ei ole määravad inimese tõelise potentsiaali üle. Inimesed väga ei hooli informatsioonist, mida neile koolis õpetatakse – peaasi, et saaks eksami tehtud, aine läbitud ja lõpuks diplomi kätte. Ei usu mind? Mina igatahes nägin väga palju inimesi, kes terve loengu chattisid fb, kuid kui läks eksami küsimuste arutamiseks, siis oli kõigi tähelepanu pingsalt õppejõul. Ega ma ise parem ei olnud, mõnda õppejõudu oligi ERITI raske kuulata. Minu jaoks oli ülikoolis võib-olla mõned üksikud ained, mis tõesti olid huvitavad ja arendavad, kuid muidu mul endal oli sama suhtumine – minu eesmärk oli omandada diplom, et saada hea töökoht ja parem sissetulek kuigi prioriteet peaks olema teadmistel mitte diplomil. Antud juhul mis mul sellest diplomist – aa ja, ühiskond on see, mis nõuab minult seda diplomi. Mis siis kui mul lõputöö oleks jäänud tegemata? Kas ma olen ühiskonna silmis siis keegi? Tööintervjuul küsitakse „Teie haridus?“ saab vastatata „Lõppemata kõrgharidus“, Ei ei, see ei ole lõpetamata, see on lõppemata – see on parem :D. (Ma isegi ei tee siinkohal nalja, reaalne näide, mida mõni inimene on oma cv-sse lisanud). Mis ma öelda tahan, et jaa diplom võib tulla tööle kandideerimisel kasuks, kuid kui te tahate teha enda asja ja saavutada midagi suurt, siis kas see diplom on alati määrav?

Tavaliselt mulle meeldib inimeste käest küsida nende unistuste, ambitsioonide ja eesmärkide kohta, et näha mida inimesed oma elus oluliseks peavad. Üldiselt vastatakse, et võiks olla oma maja, pere, karjääri teha, suurem võimalus reisida jne, kuid mis veel? Mida kättesaamatum on eesmärk seda vähem sellest juttu tahetakse teha, kuid siiski olen näinud paljudes inimestes tahet teha midagi suurt, olgu selleks siis näiteks – minna Ameerika ja teha karjääri, avada oma kokteilibaar, saavutada investeerimise teel rahaline vabadus, tegeleda muusikaga kuni tekib võimalus esineda suurel laval, võita loteriiga (nagu sõber mul tavaliselt ütleb, ta ostab pileti ainult siis, kui teab et võidab :D). Point on selles, et igaühel on omad eesmärgid ja samamoodi tahan mina saavutada edu oma ettevõtlus teekonnal. Kas ma olen kindel, et see saavutab edu? – Ei. Kas ma olen teinud seda suure südamega ja andnud endast maksimumi – Ja. Kokkuvõttes ma olen uhke, mida ma teinud olen ning ma tahan seda jagada kõigiga. Kui ma ebaõnnestun, siis mis seal ikka, see on üks elu osa. Nagu ma vähe vigu teinud oleks – tellisin liiga kõrged pakendid ja nüüd pean sisse panema mullikilet, mis vähendab loksumist + lisaks on probleem transportimisega. Nüüd mul on 1000 pakendit olemas ja enam pole midagi teha – ometi tuleb probleemist üle olla ja leida lahendus ja edaspidi sama viga vältida. Nagu öeldakse – sa võid amatöör olla, kuid seda vaid alguses ;). Tegelt ma ei tea, kas keegi seda kunagi öelnud, mõtlesin just välja 😀

Swedis üks klient ütles mulle kunagi, et pangatöötaja ei tohi kunagi eksida. Kas see vastab tõele? – Ei. Kui ma teen Swedis ülekandeid, siis ma ALATI vaatan 2-3x kõik numbrid korralikult üle, et ma ei eksiks, kuid sellest hoolimata ka mina võin eksida. Põhjus, miks ma nüüd vaatan kõik numbrid alati 2-3x üle on seetõttu, et ma ei teinud seda alguses ja see viis vigadeni. Pangas tuleb olla hoolas, sest kui sa eksid kliendi rahaasjades, siis keegi ei tule sulle ütlema „kle kutt, pole hullu, ikka juhtub, ära muretse, lahendame koos rahulikult ära“. Pigem tahetakse sul pea maha võtta, sest mismõttes pangatöötaja eksis, see on ennekuulmatu. Igal veal on tagajärg, mida suurem viga seda suurem tagajärg. Tavaliselt kui ma mingi vea teen, siis ma mõtlen sellele mitu päeva, analüüsin kõik enda jaoks läbi, et edaspidi seda vältida, overthinking much :D. Pank pangaks, seal tõesti tuleb olla hoolas ja vastutus on suurem, kuid isegi igapäevaelus vahel juhtub asju. Kui inimene ise saab oma veast aru, siis minu loogika on see et „so what, things happen“. Kui inimene on nagu – ja ma tegin vea, sain oma õppetunni, siis kuidas ma saaksin halvasti suhtuda? Vead ei muuda inimest halvemaks, vastupidi just, need õppetunnid on väga väärtuslikud. Ja nagu öeldakse  – we all suck sometimes, so what, chin up and keep going.

See selleks, igatahes räägime Seiklusdeidist ka veidi. Eelmine postitus lõppes sellega, et lasin töökaaslastel mängu läbi mängida ning kogusin tagasisidet. Nüüdseks on kõik parandused tehtud, tänu Kätlin Muugale, aitäh. Ma lasin parandada mõistatusi, teha tekstiparandusi ning muuta failide mõõtmeid. Kuna ma olen alati käinud Teleprindis printimas, siis otsustasin ka seekord nende teenuseid kasutada. Ma algul mõtlesin, et huvi pärast käin Koopiatehases ja Kaanoni Koopiakeskuses ning tutvun hindade ja võimalustega, kuid siiski Teleprint tundus kõige mõistlikum. Kui igalpool mujal on A4 lamineerimine miinimum 1 euro, siis Teleprindis on ühikuhind 75 senti + eelmine kord tehti mulle 10% soodustus, et see oli lausa 68 senti. A4 värviline print oli kõigest 50 senti (kui tellida alla 10 ühiku, siis 60 senti). Ütleme, et hind on mõistlik + nad teevad kleebiseid, mida mul ka hetkel vaja läheb. Teenindus on sõbralik ning sealt ma saingi info, et ma peaksin enda trükifailide mõõtmeid muutma. Kuna ma hetkel tellin väikestes kogustuses, siis mulle see sobib, kui suuremaid koguseid läheb vaja, siis tõenäoliselt võtan uuesti Ecoprindiga ühendust. Hetkel lasin teha igast failist 10 koopiat, järgmine nädal saan kätte ning siis kõik kes tahavad võivad juba osta :).

Igatahes suvi on läbi ja aasta lõpuni on veel 4 kuud. Minu selle aasta eesmärk tegelikult oligi teha toode valmis ja saada blogi toimima, ütleme nii, et ma olen enda eesmärgid peaaegu täitnud. Ma üritan veel see aasta sotsiaalmeedia paremini toimima saada ja mängule rohkem reklaami tegema hakata. Ma ei tea kui hästi ma seda sotsiaalmeediat hallata oskan, kuid jällegi tuleb üritada ja hakkama saada. Suvi oli tore, kuigi ma ei jõudnud välismaale, siis see-eest sai Eestis ringi reisitud ja nautida Eestimaa ilu. Eestis on väga palju ilusaid kohti, üheks kohaks on näiteks Rummu karjäär, kus see aasta sai käidud – väga ilus koht. Hiiumaal sai käidud, töökaaslastega Pärnus, suur 10.a kooli kokkutulek ja lihtsalt suve nauditud. Kuna sõber haldab Võrus tenniseväljakut (Väimela tenniseväljak), siis sai paar korda tennist käidud Võrus mängimas ning mõned korrad suvel isegi ööujumisi tehtud. Kokkuvõttes oli tore, kuid like I said „It’s time to get back to business“ :D.